Alex esimene kokkupuude lindy hopiga oli 2011. aastal Londonis. Ta oli juba aastaid varem jazzmuusikast vaimustunud, mängides seda (halvasti) saksofonil, töötades vabatahtlikuna Londoni jazzklubi baaris ja kuulates selliseid muusikuid nagu Charlie Parker, Lester Young, Wardell Gray, Dorothy Ashby, Duke Ellington, Charles Mingus, Thelonious Monk, Bud Powell jne. Kuid siis nägi ta esimest korda Hellzapoppin’i videot ja sai aru, et inimesed tõepoolest tantsivad jazzi järgi. Nii võttis ta mõned tantsutunnid Holbornis. Aga ta mõistis kohe, et tal pole piisavalt raha, et sellega jätkata. Pärast doktorikraadi lõpetamist vajas ta tööd.
Kui ta 2012. aastal Tartusse tööle sai, tahtis ta leida sõpru ka väljaspool töökeskkonda ja uuris, kas Tartus on swingtantsu tunde. Selgus, et oli küll: Sirli Kriis-Kalm käis tollal kord nädalas Tallinnast Tartusse, et reedeti erinevaid swingtantse õpetada. Nii liituski ta Sirli tundidega. Aga nagu ta ise alati rõhutab: tema lindy hopi ja ka soolo jazzi õpe pole olnud sugugi stabiilne teekond. Alguses ei võtnud ta tantsimist eriti tõsiselt. Mingil hetkel lõpetas ta tantsimise täielikult mitmeks aastaks. Alles pandeemia ajal hakkas ta esimest korda peegli ees harjutama, võttis veebitunde, harjutas öösiti tühjades klassiruumides koos sõpradega ning lõpuks hakkas käima festivalidel väljaspool Eestit.
Nüüd ootab ta õhtuseid trenne pärast tööpäeva lõppu ja korraldab Tartus iganädalasi tantsuõhtuid. Ta otsib alati inimesi, kellega koos harjutada. Ja ta usub kindlalt, et swingtantsude juured peaksid õppijatele olema teada: mitte ainult austusest nende inimeste vastu, kes need tantsud lõid, vaid ka seetõttu, et see aitab õppijatel näha tantsu täit potentsiaali, mida pole alati lihtne märgata, kui sinu ainsaks eeskujuks on koopia koopia koopia koopiast... jne.
